You are currently viewing Ajarändur

Ajarändur

Rahumeelsed inimesed erinevate plakatitega Toompeal avaldasid meelt valitsuse tegelaste suunas, kuna viimased olid nõustunud kellegi otsusega piirata inimeste vabadust ühiskondlikul tasandil, ja ühtlasi avaldati meelt uute seaduste vastu, mille sisuks oli samuti vabaduse piiramine…

 

On aasta 2021….

Rahumeelsed inimesed erinevate plakatitega Toompeal avaldasid meelt valitsuse tegelaste suunas, kuna viimased olid nõustunud kellegi otsusega piirata inimeste vabadust ühiskondlikul tasandil, ja ühtlasi avaldati meelt uute seaduste vastu, mille sisuks oli samuti vabaduse piiramine.
Mõni olend valitsusest oli astunud rahva ees kitsarinnalise isa rolli, teine jällegi emarolli, kellest viimane väljendas nartsissismi selle isiksushäire mõttes.

Kuna tehtud ja tulevased piirangud olid loodud väidetava „terviseohu“ ettekäändel ja samas rahulikkuse meelsust väljendanud inimesed olid vaevaks võtnud vastutada ise eneste tervise eest, oli asi igati õiglane.

Kaugemal, mitme maja ja tänava taga, viibis seltskond inimesi, kes hoopis pooldasid piiranguid. Nad omakeskis naersid „meeleavaldajate“ üle. Nemad eelistasid, et keegi teine vastutaks nende tervise eest ja nõnda usaldasid nad kõike, mis oli seotud piirangutega ja nad olid valmis isegi piirangute eest seisma, näidates end omasugustele kui „hoolivate kangelastena“. Nemad olid valmis vastutama teiste, omasuguste tervise eest, kuid enda tervise eest mitte. Nii oli pealtnäha lihtsam, mugavam ja ütleks, et isegi kangelaslikum.

Kuskile vahepealsesse alasse jäi ka grupp inimesi, kes kaldusid olema rohkem emotsionaalselt äkilisemad, kui nood rahumeelsed meelt avaldanud inimesed ja oma äkilisust elasid nad teinekord välja rahumeelsete seltsis nii piirangute autorite kui ka piirangute pooldajate suunas, avaldades sellega toetust rahumeelsetele inimestele, vähemal nende endi arvates.

Veidi eemal viimasest grupist seisis üks inimene tumedamas riietes mitte midagi ütleva näoga. Moodsat maski tal polnud. „Võib-olla oma inimene”, mõtles endamisi üks emotsioonisõdalane, kes oli teda märganud. „Aga miks ta meelt ei avalda, miks ta ei väljenda end nõnda nagu teised, no kasvõi rahumeelselt teistele toetust avaldades…“, mõtles ta veidi kahtlustavalt. Tahtes oma mõtetele selgust saada, otsustas ta minna vestlema selle salapärase inimesega.

Ränduri ja sõdalase arutelu

Sõdalane: Hei! Sa oled ka hingamisvabaduse ja muu vabaduse pooldaja?

Rändur: Huvitav lähenemine! Aga jah, olen ikka, kuidas siis muidu.

Sõdalane: Selge. Miks siis siin seisad juba pikemat aega, miks rahvaga pole liitunud Toompeal? Küsin seda selguse huvides.

Rändur: Mul ei ole millegi vastu seista, ja seetõttu lihtsalt vaatlen.

Sõdalane: Kuidas ei ole? Kui sa pooldad vabadust siis Toompea on küll esimene koht, kus seista oma vabaduse kaitseks.

Rändur: Ma ei tunne, et mu vabadus oleks kuidagi ohustatud valitsuseliikmete tegevusest ja olemasolevaid piiranguid samuti ei mõjuta minu kohalolus väljendav toetus Toompea rahvale.

Sõdalane: Sa vist pole asjaga kursis, nad tahavad erinevaid seadusi vastu võtta, mis tõmbab rihma veelgi rohkem pingule.

Rändur: Seadused on küll viimane asi, mille vastu ma sõdima läheksin.

Sõdalane: Kuidas nii? Sa siis ikka ei poolda niiväga seda vabadust ma näen!

Rändur: Vaata, siin on üks suur saladus.

Sõdalane: Mis nimelt?

Rändur: Riiklikud seadused ei kehti inimestele.

Sõdalane: Kuidas ei kehti, mis hull jutt see veel on? Kehtivad ju igast küljes, seaduste najal inimesi piirataksegi.

Rändur: Selge. Tõesta mulle, et riiklikud seadused mulle kehtivad.

Sõdalane: No meil on põhiseadus, mille pinnalt on ka teised seadused tuletatud.

Rändur: Väga tore… on sul faktipõhine tõend, mis tõendaks, et põhiseadus mulle kehtib?

Sõdalane: Kuule, mul ei ole, aga kuskil kindlasti on.

Rändur: No näita, või anna kasvõi mingi vihje.

Sõdalane: Pean mõtlema.

Rändur: No mõtle.

Sõdalane: Allkiri ID kaardil!

Rändur: Kas ID kaardil on kirjas see, et allkirja andja tunnistab ka seadused kehtivaks enda jaoks?

Sõdalane: Aga süsteemi tegelased, eliit jne, tõlgendavad seda nõnda, et siis kehtivad!

Rändur: Nende isiklik tõlgendus olukorrast ei ole faktipõhise tõendina käsitletav, nagu ka mitte sinu isiklik ettekujutus “süsteemi tegelaste” tõlgendusest.
Kas on siis mõni reaalsem isiklikke kujutlusi välistav faktipõhine tõend esitada riiklike seaduste kehtivuse osas?

Sõdalane: …. Hetkel ei tule ette küll.

Rändur: Aga miks sa siis väidad, et kuskil kindlasti on?

Sõdalane: Tead, las ta olla, ma praegu ei viitsi selle teemaga tegeleda.

Rändur: Võtad siis sõnad tagasi?

Sõdalane: Räägime parem millestki muust.

Rändur: Väike ignorantsusesäde? Kas sedalaadi ignorantsust te mitte ei heida ette ka piirangute pooldajatele?

Sõdalane: ….

Rändur: Kuidas see kõlaski? Nähakse teises omadust mis enese juures ei meeldi kuid mida samal ajal enesele ei tunnistata…

Sõdalane: Olgu-olgu, las ta olla. Hiljem mõtlen sellest.

Rändur: Kuidas ise soovid, kohustust pole.

Sõdalane: Räägi mulle parem, kuidas sa saad nii rahumeelselt kõike pealt vaadata, ise milleski osalemata. Nood maskikandjad hoiavad seda jama kõike ülal ja samas näed ise, kuidas politseid rahumeelseid inimesi pokri pistavad.

Rändur: Ütle mulle parem, kas sa tormad puid ja põõsaid päästma, kui tugevam tormituul neid sasib ja laiali lennutab?

Sõdalane: Ei, muidugi mitte. Tegu on ju loodusega.

Rändur: Kas inimene siis pole osa loodusest, nagu on seda taimed, tormituuled ja kõik muu loodusega seonduv?

Sõdalane: On, aga vaata siin on vaba tahe ja emotsioonid ning tunded…

Rändur: Mille põhjal tead otsustada, et põõsastel, puudel ja muudel taimedel seda siis pole?

Sõdalane: No vaata ise… inimesed väljendavad end vastavalt.

Rändur: Kui ma ütlen, et taimede ja inimeste erinevus seisneb selles, et taimedel lihtsalt puudub vastav väljendusviis? Kui ma ütlen, et neile ei ole antud ei suud ega jäsemeid liikumiseks, kuid tunded on samad mis inimestel, kas pead seda võimalikuks?

Sõdalane: Ei, eriti ikka ei pea küll.

Rändur: Kuidas sa siis saad nõustuda väitega, et inimesed on osa loodusest? Kas loobid lihtsalt sõnu?

Sõdalane: Tead, ära mängi minuga. Räägi parem, kuidas seda teed, et võtad kõike nii vabalt?

Rändur: Olgu peale, vastan sulle natuke teisiti ja teen näo, justkui sa poleks midagi ignoreerinud.

Vahepeal liitus nendega üks piiranguid pooldav maskiga inimene,  kuna ta lihtsalt tundis, et peab vestlusest osa võtma. Tekkis salapärane tunnetuslik tõmme, millest ta ei saanud lihtsalt mööda vaadata…

Rändur: Sellises protsessis mängib suurt rolli suutlikkus näha teist sellisena nagu ta on. Kindlasti peab olema välistatud tahe näha teist inimest enda isiklikele huvidele tuginedes, sest tihti nähakse teist sellisena nagu tahetakse näha, millest viimane välistab objektiivsuse. Ja samas, tuleb osata ka teist aktsepteerida sellisena nagu ta on, sealhulgas tema varjupoolt, millest viimane ei tähenda kahjuliku käitumise tolereerimist, õigustamist jne. Absoluutselt kõike tuleks aktsepteerida sellisena nagu asi on.
Aktsepteerimine tähendab minu kogemuste põhjal otsustades seda, et inimest tema varjuküljega pean suutma vaadata samasuguse pilguga nagu puid looduses, pilvi taevas jne. Pilvi ega puid ma ei mõista hukka selle eest, et nad on sellised nagu nad on. Sama kehtib ka inimeste suhtes.
Muidugi mõista ma ei istu empaatiavõimetult vegeteeriva taime rollis, mitte et taimel empaatiat poleks, vaid proovin muuta seda mida annab, kuid samas, mul ei teki samal ajal olukorra ees negatiivseid, minu kehale ebameeldivaid reageeringuid, sest ma aktsepteerin olukorda nõnda nagu on. Sellest ka rahulikkuse seisund eneses.

„Ah see on mingi lamemaalase jutt“, mõtles maskiga inimene. Ta pööras otsa ringi ja jätkas oma igapäevast teekonda. Jalutas tagasi oma isikliku arengu rajale…

Sõdalane: Kuidas sa seda oskad, ma ikka ei mõista…

Rändur: Varsti te kõik oskate seda, sest ma olen inimene nagu iga teine.

Sõdalane: Ei kõla küll väga inimese moodi.  Äkki oled hoopis tulnukas? Nendest on viimasel ajal palju juttu olnud.

Rändur: Oh neid tulnuka jutte. Klassika. Ma olen lihtsalt tavaline inimene tulevikust.

Sõdalane: Veel parem…

 

AVALDA TOETUST