You are currently viewing Headusest ja Kurjusest

Headusest ja Kurjusest

Teinekord võib “hea inimene” olla hoopis see, kel on võime teha “kurja”, kuid ta otsustab seda mitte teha. Inimene, kes käitub ennast ja teisi lõhkumata…
Headuse tegemine kui niisugune on alati suhteline, kuid üks on kindel: haiget ei meeldi kellelegi saada.

1. Headuse vaatlus

Kõnnin, näen viiekorruselise kortermaja tagant ühte kogukamat üheksa aastast poissi, nutab ja muudkui siblib ühest kohast teise. Natukese hüsteeriline. Pisike võitlusvaimgi nähtav, kui hoolega jälgida… Lähen siiski, torman juurde ja ennäe! taksikoer ajab poissi taga haukudes ja saba liputades. Poiss muudkui nutab ja jookseb eest. Lähen teen koerale natukese rohkem häält ja koer paneb punuma. Poiss on hirmul. Uurin, kus elab, osutab näpuga üle põllu. Otsustasin, et lähen saadan ta koduni – vaeseke hirmul ju! Kõndides umbes kilomeeter jõuab talle ema vastu tulla. Ma räägin toimunust poisi emale, ta tänab mind südamepõhjani. Ma sammun kodupoole tagasi, hinges elevus ja rõõm: ma ju tegin midagi head! Üle pika aja peale niisama pralletamise, ma lõpuks tegin midagi HEAD! Tunne on hea! Mõnus! Naasen koju oma tolleaegse pruudi juurde ja räägin tallegi toimunust. Ta on uhke mu üle! Ka tema ema kuuleb toimunust. Kiitusi aina tuleb! Oi kui mõnus tunne, teen mõttes endale pika pai. Löön oma vaimus nurru…

Küll ma olin hea, kas pole? Kiitused tabasid mind koguaeg, kui olin rääkinud teistele ka oma sangarlikust teost. „Tubli“, armastati öelda. Kuulen seda sageli ka praeguses elusituatsioonis.

Kaks nädalat hiljem oli poiss samas olukorras. Ta ootas abi, tema pilgus puudus igasugune märk vastupanust selle kassimõõtu koerale… Ta jooksis ja vaatas abikutsuva näoga ringi – korra juba tuldi appi, kus nüüd abiline on? Kas ma toetasin poissi või toetasin tema hirmu? Tema aitamisega ma ühtlasi nõrgestasin tema hinge. Ma võtsin ära tema väljakutse! Oh seda pikka pettund hobusenägu, mis mu näole ilmus. Kas teise hinge nõrgestades tegin siis head?

2. Kurjuse vaatlus.

18 aastane noormees, äsja naisega tülitsenud ja emotsionaalselt maatasa tehtud – kihutab autoga oma rahunemispaika mööda kruusateed – viinapudel käeulatuses. Kaotab auto üle kontrolli ja kihutab majaaeda sisse, sõites otsa ühele kahekümne aastasele noormehele. Too noormees sureb haiglas autolöögilt saadud vigastustesse. Autojuht saadetakse pikemaks ajaks trellide taha, ühiskonna sõimusõnade saatel. Mõrvar! Milline häbiplekk! Joodik! Värdjas!… Kuna too 18 aastane noormees sai põlatud oma pere, tuttavate ja ühiskonna poolt üldse, otsustas ta end vanglas üles puua. Voodilinaga. Paras talle! Hõikasid eeskujulikud kodanikud järgi.

20 aastane noormees, kes suri autolt saadud löögi tõttu, elas varasemalt elu, kus tema vanemad teda peksid, sõimasid, ja karistasid teda kõikvõimalikel viisidel, kui ta ei pidanud vähegi vanemate kehtestatud reeglitest kinni. Tema vanemad üldse, olid sellised alkoholilembelised ja alatasa tülitsesid, ka oma kolmeaastase tütre ees, kes juba oli omandanud neilt palju psüühilisi kahjustusi. Nüüd aga nad kogesid esimest korda elus reaalset kaotusvalu. See muutis neid. See muutis neid täielikult. Hiljem, asutasid nad ühingu, mis tänaseks tegeleb perevägivalla ohvriteks langenud inimestega ja mis omakorda aitab perede elukvaliteeti tõsta üldiselt. Vanematel endal ei esinenud enam ühtegi tüli, kui siis ainult mõningad isiklikku arengut toetavad väitlemised, kuid vaidlusi ja tülisid– oo ei. Nende tütar on tänaseks toibunud lapsepõlve traumadest ja elab täisväärtuslikku elu – kuna vanemad otsustasid ühel hetkel ka reaalselt teda armastama hakata. Enne poja kaotust nad seda ei osanud lihtsalt. Kõik see toimus poja surma tagajärjel, poja surma põhjustas aga see „räpane MÕRTSUKAS”

3. Kokkuvõte

Taolisi näiteid võib leida ka kõige grotesksemate sündmuste puhul ja niisamuti kõige helgemate.

Inimese mõni tegevus võib olla meeldiv või ebameeldiv, kuid siiski tema tegevused ei dikteeri seda, kas ta on hea või halb. Kellegi märgistamine „heaks“ või „halvaks“ inimeseks on lihtsalt duaalsuse petukaup, ei midagi enamat. Pigem saavad asjad olla tagajärgede põhjal otsustades kas siis meeldivad või ebameeldivad, mitte head ega halvad.

Või siiski tasuks inimesi kasvõi headeks nimetada, et luua seeläbi üha rohkem helgust siinsesse ühiskonda? Mina isiklikult näen siinkohal seda, et teinekord võib “hea inimene” olla hoopis see, kel on võime teha “kurja”, kuid ta otsustab seda mitte teha. Inimene, kes käitub ennast ja teisi lõhkumata… Headuse tegemine kui niisugune on alati suhteline, kuid üks on kindel: haiget ei meeldi kellelegi saada.

Kuidas tundub “headuse” nägemine sellise nurga alt? “Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks” – see on märksa lähemalt headusele viimase kirjelduse põhjal kui “tee teistele seda, mida tahad, et sulle tehtaks“.

Lõpptulemusena näen, kuivõrd palju on “headus” ja “kurjus” painutatav läbi vaatenurga vahetuse ja seetõttu leian, et kellegi “heaks” või “halvaks” nimetamine on siiski mõttetus. Ja nõnda olengi sammu võrra lähemal aktsepteerimise küsimuses, kohalolus, kus võtan mõningaid asju nii nagu nad on – midagi sildistamata.

 

AVALDA TOETUST