You are currently viewing Hirm kui toit pidulaual

Hirm kui toit pidulaual

Ajapikku aga tüdinesid isegi tõsimeelsed uskujad numbritest ära, uudiste reitingud langesid… Hirm kui toit pidulaual jäi üha vähemaks. Uudiste sisu tormas ruttu tagasi vanasse rööpasse, kus räägiti taaskord liiklusõnnetustest, erinevatest surmadest jne, et taastada mingilgi kujul „toit“ pidulauale. Numbrid muutusid liiga maitsetuks vahetuskaubaks hirmule. Nood vana mustri uudised ei kasvatanud ikkagi piisavalt vaatajaskonna hirmu… Massoonidel nälg näpistas ja vaja oli välja mõelda midagi muud…

 

Hirmunud seisund on vaikiv nõusolek

Inimest saab hirmutada üksnes selline vastumeelt käiv nõue või muu sõnarahe, mille puhul ta usub, et see tema kehale kehtib. Hirmuga väljendatakse enese usku asja kehtivuse suhtes. Peentasandil antakse sellega nõusolek. Tunnistatakse sisuliselt: „Jah, see kehtib mu kehale.“ Agressor tajub hirmu alateadlikult või teadlikult ära ning jätkab jõudsalt sellega, millega alustas. Jätkab kuniks inimene murdub või maandab eneses hirmu ning võtab sellega tagasi algse nõusoleku. Mõningad näited.

NÄIDE 1

Kui inimest hirmutab näiteks mõni riiklik teenistuja ja ta juhtumisi satubki teenistujaga kõnelema, mis saab siis edasi? Temas tekib hirm. Alateadlikult tajub teenistuja selle ära ja võtab sisse veelgi kindlama hoiaku oma nõuetega lehvitades. Inimene andis oma hirmuga nõusoleku nõude õiguspärasusele ja seepärast nõuab teenistuja veelgi jõudsamalt nõude täitmist. Vahet pole, kas inimene väljendas hirmu agressiivsusega või alandlikkusega teenistuja ees, hirmu tuum sellest ei muutunud.

Kui hirm tekib, on oluline võtta enese jaoks aega olenemata sellest, mida antud näites teenistuja siis räägib või mitte. Tuleb jälgida hirmu eneses erapooletu vaatlejana, kuni selle „tuksed“ raugevad ja seejärel tuleb teenistujaga kõneleda rahulikus toonis, välistades oma kõnes nii üleolevuse kui ka alandlikkuse.

Muidugi astub teenistuja mitteteenistujast inimesele nõudeid esitades oma teenistuja rollist välja, kuid see on juba teine teema.

NÄIDE 2

Koolipoiss kardab sattuda naeruvääristamise ohvriks. Vahetunni ajal satub ta aga olude sunnil kõndima igavuses vaevleva poistekamba keskelt läbi. Kuna kartus on juba olemas, tekib temas hirm. Poistekamp alateadlikult oma varjupoolega seda ka tajub ja mõnitamine käivitub. Hirm kui nõusoleku väljendus oli tajutud. Koolipoisis kasvab hirm veelgi ja võrdeliselt sellega ka mõnitamise intensiivsus. Sel hetkel saab kambavaim toituda poisi hirmuenergiast. Antud juhul aitab oma hirmu erapooletu vaatlus, poistekamba täielik ignoreerimine ja sihtpunktile kindlaks jäämine. Sissepoole vaatlus maandab hirmu ja võtab „toidu“ poistekamba pidulaualt ning ühtlasi võtab tagasi algse nõusoleku. Ignorantsus ja sihikindlus likvideerib kartuseseemne mõistuses ja sellega ühes poistekamba edasise mõnitamishuvi.

Proovigem mõista hirmu eneses sellele allumise asemel.

Ametlikud andmed kui aegunud trend

Paljud inimesed on tänase seisuga peavoolu meediast eemaldunud, sest viimase kolmekümne aastaga on suudetud lõpuks tähele panna seda, kuidas seal peamiselt külvatakse kas hirmu või räägitakse individuaalsel tasandil täiesti ebaolulistest asjadest, justkui selleks, et inimese tähelepanu oleks alalõpmata hõivatud millestki seesugusest, mis teda vaimse arengu mõttes ei vii sammukestki edasi siin maises elukorralduses. Samas hoitakse kavalalt uudistes sees mingisugune tajutav põnevus, uudisteankur kõneleb tõsise ja asjaliku hääletooniga ebavajalikest teemadest, mis tahes-tahtmata paneb inimese arvama, et ÄKKI teinekord tuleb midagi olulist ja nii see psühholoogiline infosõltuvus kasvab.

Muidugi on ligi 10% edastatavast infost ka päriselt vajalik info, et hoida vaatajaskonda alles. Nagu ka üldhariduskoolides õpetatu kogumahust kasutab inimene ligi 10% oma reaalses elukorralduses. Muidugi võib juhtuda, et inimene kasutab ainult 10% enda ajust, kui teda õpetataksegi terve elu üksnes 10% kasutama…

Viimase kahe aastaga hirmutati inimesi peamiselt numbritega, lihtsalt numbritega! Peenelt nimetati neid numbreid „statistikaks“, kuid faktiliselt oli alati tegu kõigest numbritega. Psühholoogilist manipuleerimist kasutades kujundati avalik suhtumine nendesse numbritesse. Osavalt teatud sõnu, pilte ja helisid kasutades pandi need numbrid kõnelema nähtamatu viiruse vägitegudest. Inimesed neelasid sööda alla ja hakkasidki looma vastavat reaalsust. Hiljem nende endi loodud reaalsus, näiteks juba eelnevalt kehas oleva haiguse aktiveerimise näol, kinnitas numbritesse suhtumise tõepärasust! Ja siis peamiselt isiklikust elustiilist tingitud haigusliku seisundi, sealhulgas massipsühhoosi all oleva mõistuse kaudu, näidati eeskuju naabritele, sõpradele, eakaaslastele ja teistelegi – kui hirmus see asi ikka on, ja ka nemad hakkasid uskuma ning sama asja eneses looma… Nõnda see mustkunstitrikk laineid koguski.

Numbritega on võimalik kujundada inimesele soovitud maailmataju. See kõik langeb ära, kui numbreid võetaksegi lihtsalt numbritena, midagi juurde lisamata.

 

Ajapikku aga tüdinesid isegi tõsimeelsed uskujad numbritest ära, uudiste reitingud langesid… Hirm kui toit pidulaual jäi üha vähemaks. Uudiste sisu tormas ruttu tagasi vanasse rööpasse, kus räägiti taaskord liiklusõnnetustest, erinevatest surmadest jne, et taastada mingilgi kujul „toit“ pidulauale. Numbrid muutusid liiga maitsetuks vahetuskaubaks hirmule. Nood vana mustri uudised ei kasvatanud ikkagi piisavalt vaatajaskonna hirmu… Massoonidel nälg näpistas ja vaja oli välja mõelda midagi muud…

Kui Viirusega hirmutamine ei aita, siis hirmutame seadustega.

Edasi otsustati hirmu külvata seadustega. Käidi välja erinevad eelnõud, mis peaksid piisavalt hirmu külvama, kuna tavapärase sisuga uudised jätsid need olendid nälga, kes muidu teiste hirmu enda toiduna kasutasid. Trikitajate üllatuseks see toimis! Hirmu efektiivsuse indikaatoriks oli rahvaste arv tänavatel, nendega seotud reageeringud sotsiaalmeedias jne. See hirm halvas isegi alternatiivkanalid, mille sisu muidu oli vastuolus peavoolu meediaga! Kes hakkas valmistama rahvast ette metsa elama minemiseks, mõni teine pakkus välja muud põgenemisplaanid ja kuskil keegi oma hirmus seaduste ees agiteeris agressiivsust ja vastandumist teiste kogukondadega. Nõnda juhtub, kui kogukond rajatakse hirmule, mitte armastusele! Kus on faktiline tõestus, et riiklik seadus üldse Sulle kehtib, kes Sa hirmust seaduste ees kutsud teisi üles toime panema erinevaid vägitegusid? Oled üldse selle peale mõelnud? Sinu usk sellesse, et riiklikud seadused Sulle kehtivad, näitab teistele üksnes seaduste tõepärasust!

Muidugi mõista kõik eeldavad, sealhulgas koolitatud juristid ja muud „eksperdid“, et riiklikud seadused kehtivad kõigile, kuid eelduseks see üksnes jääbki, ei midagi enamat! Käega katsutav reaalsus on aga faktipõhine, mitte pseudopõhine eelduste maailm. Kas on mõni asjakohane faktipõhine tõend olemas, et teenistujast politsei või Terviseameti teenistuja omab mingisugustki otsustusõigust Sinu keha üle? Muidugi mõista joostakse seda tõendit otsima eeldustele rajatud seaduste rägastikust, kuid kuskil ju ei ole faktilist tõendit, et seadused mõnele konkreetsele inimesele üldse kehtivad! Samavõrd hästi võin oma nina piiblisse uputada ja selle sisule tuginedes hakata inimeselt erinevaid asju nõudma.

Faktiline tõend tähendab, et mõni konkreetne inimene on andnud omapoolse nõusoleku selles osas, et riiklikud seadused talle kehtivad. Muidugi valdav enamus inimesi usub seadustesse, kuid kas enamuse usk on siis viimse instantsi tõde?

Inimesel ei ole vaja selleks seadusi, et elada teisi ja ennast kahjustamata ning tihtipeale annab usk riiklikesse seadustesse vastupidise efekti: sellele usule tuginedes hakataksegi kahjustama ennast ja teisi. Ususõda ei ole siit maailmast kuskile kadunud, nüüd käib see veidi teistsugusel tasandil kui varem ja igasugune sõda on ilmne vihje vägivallale, olgu see siis seotud usu või muude teemadega.

Inimese poolt loodu ei saa valitseda inimest, kui nõnda otsustatakse.

Mis edasi?

Alati, kui keegi esitab Sulle mingisuguse nõude, siis küsi asjakohast tõendit, et nõue Sinu kehale kehtib. Tihtipeale võid kuulda vastust, mis algab vormis: „Vastavalt Vabariigi Valitsuse korraldusele…“. Ka siinkohal küsi julgelt faktilist tõendit, et korraldus üldse Sinu kehale kehtib. Ilmselt käiakse lagedale mõni seadusepunkt ja üldiselt kõik asjad taanduvadki seaduspunktidele kui iga asja kohta faktilist tõendit küsida. Seejärel tuleb küsida faktilist tõendit, et riiklikud seadused Su kehale üldse kehtivad. Võid olla kindel, et seda tõendit pole olemas, kui Sa pole just andnud seaduste kehtivuse osas omapoolset nõusolekut allkirja näol.

Sinu keha on Su kalleim vara. Eeldustele rajatud õigussüsteemil ja selle jüngritel pole selle üle mingisugust otsustusõigust.

Inimese füüsiline keha on piiramatute teadmistega hinge kandjaks.

 

AVALDA TOETUST