You are currently viewing Hukkamõistust ja armastusest

Hukkamõistust ja armastusest

Inimene kogeb kas kaudselt või otseselt kõike seda, mida hukka mõistab, kuniks õpib armastama tingimusteta. Armastuse paradoks…

“Vot teda ma armastan, mulle meeldivad tema omadused… aga neid seal jällegi mitte, sest nad on nõnda labased tegelased. Ja no inimkonda orjastavatest globalistidest ma ei hakka parem midagi rääkima, nad väärivad ainult piinakambreid!” – sarnase sisuga väljendusi erinevatelt inimestelt olen kuulnud oma paarkümmend korda kindlasti. Kusjuures, nood samused inimesed teavad ka rääkida seda, et nad oskavad armastada tingimusteta ja väidetavalt ainult sellisel kujul armastavadki.

Mida aga kõneleb tegelikkus? Elementaarne loogika? Kui ma armastan ühte inimest, sest (sest=tingimus) temas on mingid omadused, mis mulle meeldivad  ja samas, mõned teised on nii ebameeldivad, et nemad küll minu armastust ei vääri, siis kas pole siin mitte tegu tingimustega? Ja kas saab olla armastamine tingimuslik? Isiklikult leian, et tingimuslik armastus pole muud kui ajutine kiindumus, mil ei ole tegelikkuses erilist pistmist tingimusteta armastusega.

Ja nõnda sündis tingimuslik kiindumus…

Võin tuua näite. Mees või naine leiab enesele kallima, kellega suhtesse minna, kusjuures siin näites  minnakse suhtesse mingisuguste meeldivate omaduste põhjal. Esmapilgul tundub kaaslane täiuslik. Kõlavad ka igapäevased  laused: “armastan sind”, “mina sind ka”…  Aasta-kaks hiljem kostuvad aga laused: “ma ei armasta sind, sest sa pole üldse selline, nagu ma arvasin.” Muidugi mõista siinkohal “armastas” inimene ainult enda arvamust teisest inimesest, kuid olgu sellega kuidas on. Armastus ju olevat igavene, otsene igaviku väljendus… Siiski, ühel hetkel langes see paarisuhtes ära. Põhjus on ilmne: alguses tekkis lihtsalt kiindumus, mida nimetati armastuseks. Kiinduti ära teatud omadustesse, ei midagi enamat. Hiljem tuli välja inimese “teine pool”. Seejärel omadused, millesse kiinduti, vajusid tahaplaanile. Maailm oleks tunduvalt selgem paik, kui inimeste sõnad oleksid kooskõlas nende tegudega.

Mõelda vaid, kuidas kajastuks see tavapärases paarisuhtes? “Ma olen sinusse kiindunud!”, “mina sinusse ka” – aga ei, selle asemel loobitakse armastuse sõna selle sõna tegeliku tähenduse üle mõtlemata.

Mis siis on armastus?

Armastus on tingimusteta – vot seda see on. Aktsepteerimine ja mõistmine või mitte mõistmise aktsepteerimine olgu siinkohal märksõnaks tingimusteta käitumisele. Asugem kohe ühe levinuima  näite juurde aja kokkuhoiu huvides, milleks on siis võimujanus poliitiku vihkamine.

Kuidas ma saan armastada näiteks mõnda poliitikut, kes siin näites toimetab üksnes võimu nimel ja kellele ei lähe sugugi korda see, kuidas rahval läheb üldises plaanis? Kirjeldan. Teda aktsepteerides ma ei ütle, et toetan tema tegevust, vaid võtan olukorda lihtsalt nii nagu on. Teda vihates ma ju ei muuda teda, vaid muudan ainult enda enesetunnet kehvemaks, mida hiljem peegeldan oma lähedastele tolle poliitikuga reaalselt kohtumata. Kas see olukord ei vääri hoolikat järelemõtlemist? Kui ma teda ei vihka, siis see ei tähenda, et ma toetan tema tegevust. Sellise tegevusega ma säilitan lihtsalt rakkude elutervet taset eneses.

Hukkamõist kui armastuse vastand

Ja kas ma mõistan päriselt poliitiku tegevuse tagamaid? Kas ma mõistan täpselt, miks too kõnealune poliitik teeb asju nõnda nagu teeb? Mõistmine ju tähendab seda, et ma olen suuteline ennast “tema kingadesse” asetama. Suudan olla täielikult tema olukorras… Ilmselgelt kui suudan olla tema olukorras, tema tasemel, siis saaksin täpselt aru, miks ajaksin tema olukorras pealtnäha seda illusoorset võimu taga. Praegu ma võin öelda, et täielikult ma ei mõista. Ja kui eluterve on mõista hukka olukordi, mille sisu ma ei mõista? Vaadates tagasi kogemustele, näen selgelt, et kõik need olukorrad, mida hukka mõistsin, ilmnesid mu ette veelgi intensiivsemal kujul, kuniks mõistsin olukorra sisu või kuniks lõpetasin hukkamõistu. Ja siis ma sain aru, et inimene kogeb kas kaudselt või otseselt kõike seda, mida hukka mõistab, kuniks õpib armastama tingimusteta. Armastuse paradoks…

Ja armastamine tingimusteta ei ole mitte emotsioon, või “hea näo” tegemine, vaid see on seisund, kus ma ei tee teisele seda, mida ma ei taha, et tema mulle teeks. Sisuliselt on olukordi, kus armastamine ei sõltu mitte tegevusest, vaid teatud asjade tegemata jätmisest.  Tee ainult seda, mida oled valmis ka ise kogema ja ära tee teistele seda, mida ei soovi ise kogeda. See ongi armastus.

“Aga ma teen head, kuid vastu ei saa midagi” – kuulen juba kedagi lausuvat… aga kas Sa soovid, et Sulle teeks keegi head ootuses sinult head vastu saada? “Teen-head-kuid-vastu-ei-saa häirib üksnes seda inimest, kes teeb “head” selle saamise eesmärgiga, kus siis “headuse” tegemine on üksnes eesmärgi saavutamise vahend, mitte eesmärk iseeneses. Selline “headus” sisaldab tingimust, kuid tingimusteta armastus kuuldavasti tingimusi ei sisalda.

 

AVALDA TOETUST