Sissejuhatus

Siia lehele lisan aegsasti erinevaid kogemusi klientidega, kes on käinud minu juures nõustamisel. Juhin tähelepanu sellele, et nii mõnigi lugu võib tunduda äärmuslik, kuid leian, et ka “äärmuslikud” lood väärivad pajatamist, eriti siis, kui neile on leitud ka lahendus. Niivõrd kuidas ajalist ressurssi jagub, täieneb see leht aegsasti. Nova9 veebilehele avaldatavad toetused muidugi mõista aitavad veelgi enam kasvada kõigel vajalikul, mida siit leida võib. Toetada saab siit: https://www.nova9.ee/donations/toeta-tegevust-ja-kiirenda-kasvu/ 

Poiss, kes ei soovinud koolitöid teha ega ka koolis käia

Muidugi võib mõni inimene siinkohal naljatledes mõelda et :” Näidake mulle poissi, kes sooviks koolis käia,” või muul kujul juhtida tähelepanu kooli ebavajalikkusele jne. Oma klienditöös pole aga hukkamõist minu teha, või millegi “õigeks” või “valeks” pidamine, kui just ei oodata minult õige või vale seisukohta. 

Igaljuhul, lugu oli järgnev. 13 aastane poiss, kel oli silmnähtavalt raskusi ka enda kehakaaluga (diagnoosilt ülekaaluline). Tema ema andis mõista, et poiss ei taha koolis käia ja õpihinded olevat ka kehvemapoolsed. Eesmärk oli selge: poisil peaks suurem huvi tekkima kooli vastu, sh enda hinnete parandamise vastu. 
Kui poiss oli sisenenud nõustamisruumi tunni ajalisele sessioonile, palusin tal esimese asjana joonistada seda, milline maja ta sooviks olla. Ta tegi suure maja, aga ise olevat ta olnud ainult ühes toas. Selge, ei taha näha, mis toimub tema ülejäänud osadega ja fookus on suunatud mõnele konkreetsele asjale, mõtlesin ma. Kui küsisin, mis maja pööningul on, siis olevat seal palju kola. Pööning kui mõistus, teadsin endamisi mõelda… Ise joonistasin ka pildi samal ajal, sest siis tunneb laps end turvalisemalt, kui näeb, et talle ei vaata keegi kullipilguga vastu ja et keegi teeb hoopiski sama asja temaga. Tahtsin teada, millele ta kodus nõnda pingsalt keskendub, et iseennastki unustanud. Kui soovisin, et ta joonistaks enda pere, tegi ta kõik enda pereliikmed kandiliselt. Küsisin, kas ta mängib Robloxi (populaarne arvutimäng). Tema jaatav vastus ei tulnud üllatusena. Sessioon hakkas läbi saama. Sain aru mis toimus: pere-elus oli poisi jaoks palju puudujääke, (emaarmastus ja isaarmastus). Ta ei soovinud tegeleda reaalsuse teravate nurkadega ja oli end sidunud arvutimänguga. Tundus kohati, et ta vaatasi isegi maailma oma mõistuses läbi arvutimängu, sest joonistas pereliikmed kandilisena. Robloxis nimelt on kõik kandilised tegelased. Arvutimängus toimuv põnevus juba vähendab igasugust huvi nii lugemise kui ka kõige muu vastu, üldiselt. 

Muidugi on sellise juhtumi puhul lihtne öelda emale, et pööra lapsele rohkem tähelepanu ja vähenda tema arvutiaega – see aga ei pruugi olla ema jaoks lihtne. On emasid, kelle jaoks on lihtne, ja on emasid, kelle jaoks pole, kõik on suhteline. Teisalt sobiski mulle idee rohkem, kui poiss hakkab ise vastutama mõningate elementaarsete asjade eest, selle asemel, et vastutus ema õlgadele lükata täies ulatuses. 

Teine sessioon oli juba rohkem vestluspõhine. Esmalt ma andsin talle mõista, et ta näeb reaalset maailma läbi arvutimängu. Selgitades seda nii ühte kui ka teistpidi, ta lõpuks mõistis. Andsin mõista ka seda, et paljud ilusad asjad jäävad tal sellisel juhul märkamata, sest siin on palju ilusaid asjul, mis arvutis ei eksisteeri. Tõin ka mõningad näited. Seejärel andsin mõista, et mida rohkem ta on arvutis, seda enam jäävad tal ilusad asjad märkamata. Talle meeldis aeg-ajal ka maal käia ja kasutasin sellest leiduvaid ilusaid asju pidepunktina. Proovisin ka arvutimängu kasuliku külje reaalsusesse rakendada. Kuna ta oli juba pikalt mänginud, siis niisama mängitut osa “prügikasti” visata sellest kasulikke omadusi kaasa võtmata oleks juba ajaraiskamine olnud. Uurisin, mis talle meeldis Robloxis teha. Ta andis mõista, et erinevaid leveleid saavutada. Talle meeldis saada mängus üha paremaks ja tugevamaks. Nüüd sellise visiooni rakendasin reaalse elu maastikule. Samal ajal minetades Robloxi kuvandi maailmast. Võtsin kaasa levelite ja paremuse omaduse. Selgitasin talle, et kool kuni üheksanda klassini on samuti levelid tegelikult. “Sa ei pea kõike päriselt omaks võtma, vaid võta neid kui leveleid (tasemed arvutimängus). Võta seda kõike kui mängu, mis tuleb sul läbida. Ja mida paremini läbid, seda rohkem punkte saad.” Mis puutub sellesse, et ta enda isa väga harva nägi, ka selles osas andsin vihje: kui koged enda sees tunnet, mis sulle ei meeldi, siis ka see tunne tuli sulle midagi ütlema. Võib-olla see tunne aitab sul tulevikus olla ise endale isa eest. Sa ei pea enda tunnete eest põgenema. Proovi kuulata, mida su tunded räägivad sulle.  Ja kõik mis kodus ei meeldi, ka need on väljakutsed, levelid sulle. Mida rahulikumalt need levelid läbid, seda kergemini saad siis hakkama, kui kord lähed enda majja või korterisse elama. Siis hakkad ise endale omaenda maailma looma.

Tulemus? Poiss vähendas iseseisvalt ISE enda arvutis olemise aega. Hakkas rohkem õues käima. Pool aastat hiljem olid ka õpitulemused märgatavalt paranenud. 
Selline lähenemine ei toimi iga ühe puhul, vaid too hetk ma tunnetasin, mis talle antud hetkel kõige paremini sobib, mida ta mõistab jne. Iga inimene on erinev ja ilmselt vajab ka erinevat lähenemist. 

Naine, kes süüdistas end isa surmas

Üks tore, kolmekümnendates haritud naine, tundis tasakaalutuna end, kuna elukorraldus ei kippunud sugugi kulgema tema soovide kohaselt. Oli seljataga ka üks purunenud suhe, mida aeg-ajalt taga igatses. Teinekord jälle end süüdistades, et nõnda toksilist suhet taga igatseb.

Uurisin, mis on siis tema soovideks, millist elu soovib jne. Tähtsal kohal oli selles mees. Nimelt aga selline mees, kes teinekord ostaks mõne kallima ehte, viiks teda reisile ning jagaks muud head ja paremat. 

Jällegi: pole minu teha siin hukka mõista või nimetada seda soovi õigeks või valeks. Leian ise, et igal inimesel on õigus soovida seda, mida iganes ta soovib. Siin oli vaja aga välja selgitada põhjus, miks siis tolle naisterahva elu ei kulge tema soovide kohaselt. Vaatasin talle otsa ja tunnetasin. Nägin kurbuse ja süü seina võimaliku põhjuse ees. Jätsin selle meelde ja alustasin rohkem pealispinnalisemalt. Esmalt proovisin kindlaks teha, kas oma sooviga kordab ehk oma vanemate vigu, sest vanemate vigu üldiselt kiputakse kordama. Uurisin, kuidas on või oli tema vanemate omavaheline suhe.

Selgus, et kõik oli hästi väidetavalt. Nad olid omavahel heal järjel. Isa oli materiaalselt jõukas ja ema sai nautida seda kõike.  Sel hetkel nägin, et ta kordab midagi. Tahab endale sellist meest, kes ta emalgi oli. Küsisin seda, kuidas nad aga tundsid? Kuidas ema end tundis, kuidas isa end tundis? Tihti olevat nad üksteisest eemal olnud. Isa olevat olnud vahepeal nagu kurb, kuid üldiselt oli ikka hästi kõik. Mulle jällegi tundus siinkohal, et see “üldiselt” oli vanemate üldine näitemäng. 

Küsisin, kuidas ta emaga läbi saab. Väidetavalt hästi. Kuidas aga isaga? Selle küsimusega tuli ta silmis taas esile kurbus ja süütunne. “Isa suri kui olin 12 aastane” – andis ta mõista. 

Peale mõningaid kergemaid küsimus ma hakkasin temalt uurima, miks ta tunneb isa surma puhul süüd. Sellele eelnesid muidugi muud kergemad küsimused et emotsionaalset seisundit pisut leevendada. Siis hakkas tulema igasugused oleks ja poleks teemad.  Mida ta kõike oleks saanud ära teha ja mida mitte… Tegu oli mõistuse oleks-poleks mängu lõks. 

Aeg läks edasi, sessioon oli juba ligemale kolm tundi kestnud. Siis ma tunnetasin justkui tema isa kohalolu (mitte et ma oleks vaimumaailma tunnetaja). Ma ütlesin talle, et isa kordab sõna iseseisvus ja iseseisvus. Samuti annab mõista, et sa ennast ei süüdistaks. Ta ise tahtiski lahkuda, oli tema aeg minna. Keegi pole selles süüdi. Naisterahval hakkasid pisarad jooksma. Ta tunnetas seda kõike täieliku tõena olevat. Iseseisuvise kohal tegin täiendavat selgitust, et isa sooviks, et ta oleks iseseisev ka materiaalselt. Omaks mõningaid kogemusi jne. Naisterahvas nuttis ja sai kõigest aru. Oleksin talle nagu kinnitanud seda, mida ta juba ise teadis kuid milles kahtles varem. 

Tulemus? Kaks kuud hiljem ta läks tööle, ühte kontorisse. Elus esimest korda. Talle meeldis. Pool aastat hiljem läks kokku mehega, kes oli iseseisev, nagu ka naisterahvas ise (sarnane tõmbas sarnast). Naisterahvas kaotas oma “prints valgel hobusel” ootused ja hakkas elu nautima. Täna, mitu aastat hiljem, on nad endiselt koos ja saavad tasakaalukalt hakkama. Süütunne ja kurbus lahtus ning esile sai tõusta elurõõm ja tahtejõud.