You are currently viewing Õnnelikkusest

Õnnelikkusest

Tegelikult on inimene alati õnnelik, kui ta on kord juba õnne enesest leidnud. Kõik enesest väljapoole suunatud õnne otsingud võivad pakkuda ainult ajutist rahuldust.

Aegajalt me kukume, tõuseme püsti, liigume edasi ja taas kukume… Kuid siis, jälle õpime ja liigume edasi….

Teinekord kogeme meelevaldseid asju lähedaste hulgas, või seisame silmitsi ühiskonna vaimse ja majandusliku survega, mida esitletakse normaalsusena… selle pöörasuse juures vaata, vaata hoolega, kergita kulmu, naerata, jäädvusta hetk ja liigu edasi…

Olen jätkuvalt seisukohal (juba alates aastast 2017), et sisemine õnn ei sõltu välistest teguritest. Las ma selgitan, miks. Las ma tõestan selle ära, siinsamas postituses… enda isikliku kogemusega.

Siis kui avastasin iseenda oma kehastuses…

Olin ligemale 8 kuud iseendaga silmitsi seisnud, enne kui tegin enda mentaalse platsi puhtaks elujooksul omandatud vaimuprügist. Tolle perioodi algusaegadel osutus väline reaalsus niivõrd talumatuks välise vabaduse ja erinevate emotsionaalsete sidemete “kaotuste” tõttu, et mul ei jäänudki muud üle kui vaadata iseendasse. Too hetk tundus see isegi pisut vähem vaimselt oksele ajav kui väline kaotatud sotsiaalne keskkond, mida paradoksaalsel kombel samal ajal taga igatsesin.

Mida täpsemalt nägema hakkasin ja kuidas eneses selgust loosin, leiad artiklitest “Tunne iseennast” ja “Mõtlemine korda“. Siinkohal aga kirjeldan, kuidas hakkasin eneses kogema uut seisundit, mida ma isiklikult nimetan sisemiseks õnneks. Õnnelikkuseks…

Siis kui olin enesest minetanud kõik, mida varem õppinud olin, isegi lapsepõlves õpitud käitumine – õpitud reageeringud vanematelt -, hakkasin märkama oma keha ja tunnetama iseennast. Kohati jääb mulje, et “elus” esimest korda üldse. Minus tekkisid küsimused: kes ma olen? Kes või mis on see keha, mida ma omal valikul liigutada saan? Viimase küsimusega tundsin end samaväärselt, kui näiteks inimene tunneb end suuremasse robotisse istudes ja seda juhtides. Ma sain aru, et ma ei ole see keha, mida näen, vaid midagi muud selles kehas, mida kasutan siin maailmas.

Elulisus iseendas

Tekkis taipamine, et  selle kehata ma ei saa kogeda füüsilist kogemust! “Mul on keha, mida kasutan. Selles kehas on luud ja liha, selle soontes voolab veri – elusate rakkude ookean! See keha on elus! Ja mina olen selles kehas elus! Ma olen ka selle kehata elus, kuid see keha on vajalik, et kogeda maiseid kogemusi! Et kogeda hämmastavat füüsilist reaalsust! Ja ma saan ise omal valikul liigutada seda keha vastavalt füüsilise reaalsuse võimalustele! Ma armastan seda keha, milles elan, olenemata sellest, milline see keha välja näeb! Wow! Ma hingan! Ma elan! Ma olen olemas! Ma olen tänulik!”

Hing laenguna on nii kehas kui ka keha ümber.

Ja nõnda tekkis teadlikkus minust kui hingest, kes kasutab seda füüsilist elusat keha oma maise koduna!

26 aastat ebameeldivaid, äärmiselt ebameeldivaid kogemusi, enne kui jõudsin sellise lihtsa teadmiseni! Ja nüüd, ma tõstsin üles selle mentaalse reha, mille otsa koguaeg astusin isiklikku õnne otsides. See reha sattus ebameeldivate kogemustena mu ette igakord, kui otsisin õnne välisest reaalsusest. Ja selle reha nimi polegi muud kui “õnne otsing välisest keskkonnast”.

Muutunud teadvuseseisund, sisemine õnneseisund

Alates hetkest, mil avastasin enda kui hinge selles kehas, mida kasutan, tekkis justkui uus hingamine. Ma ei teinud enam asju selleks, et saada õnnelikuks, vaid hakkasin erinevaid tegevusi teostama sisemisest õnnest lähtudes. Saamine ja olemine – neil on väga suur erinevus. Õnnelikuks ei saada, õnnelik tuleb olla, vähemalt mu kogemuse põhjal otsustades.

Õnn kui seisund ei tähenda pidevat naeratust, ega ka rõõmu emotsiooni, õigupoolest ei ole tegu emotsiooniga, vaid seisundiga, justkui ongi kõik uus hingamine, kus inimene saab ka üksi olles iseendaga täitsa kenasti läbi. See on õnn, mis sõltub üksnes olemasolu tundest: “Mul on keha. Ma olen olemas. Ma elan…”,  ja seda kõike olenemata välisest olukorrast. Olen ma väikses hurtsikus või suures lossis – minu olemasolu see ei muuda ja seetõttu leian, et tegelikult on inimene alati õnnelik, kui ta on kord juba õnne enesest leidnud. Kõik enesest väljapoole suunatud õnneotsingud võivad pakkuda ainult ajutist rahuldust.

 

AVALDA TOETUST