You are currently viewing Püüdlus teistele meeldida

Püüdlus teistele meeldida

Meenub teismeiga, mil poes valisin endale riideid täpselt selle põhjal, kuidas see teistele võib meeldida, mitte selle põhjal, kuidas ise ennast nendes riietes tundsin. Või kuidas too aeg käitusin mõne oma iidoli moodi, et teistele rohkem meeldida…

Meenub teismeiga, mil poes valisin endale riideid täpselt selle põhjal, kuidas see teistele võib meeldida, mitte selle põhjal, kuidas ise ennast nendes riietes tundsin. Või kuidas too aeg käitusin mõne oma iidoli moodi, et teistele rohkem meeldida…

Meenub ka varajased kahekümnendad eluaastad, kus naersin seltskonnas kaasa teiste labaste naljadega ja mitte seetõttu, et need naljad olnuksid naljakad, vaid ikka seetõttu, et vältida ebameeldiva mulje jätmist mitte kaasa naermisega. Mitte et kõik naljad olnuksid labased…

Mäletan ka neid hetki, kus seltskonnas vaikuse saabudes punnitasin enesest välja küsimusi, kasvõi kliima kohta, et vältida “ebameeldivat vaikust”, mida teised, sealhulgas ka mina, kogeda võisime.

Sedasorti käitumine välistas mu enda sisemise autentsuse. Püüd teistele meeldida tähendab iseenda kohendamist teiste väärtuste järgi. Muidugi mõista on elementaarne viisakus siin elumängus ka omal tähtsal kohal ja vajalik, sh teistega arvestamine sellises piires, kus ei kaotata iseennast, kuid tahe meeldida teistele tähendab ka enda isiklike väärtuste, sisemise tuuma alla surumist. Miks? Sest iga inimene kannab endas unikaalset hinge, mis erineb teistest hingedest, olgugi, et suures plaanis olevat kõik üks. Seega, püüdluses teistele meeldida surub inimene alla ka omaenda unikaalse hingesädeme.

AVALDA TOETUST