You are currently viewing Rändur objektiivsest reaalsusest

Rändur objektiivsest reaalsusest

Külateedel praktiseerides saavutas rändur sõiduoskused juba varem. Teadmised liikluskorraldusest omandas ta erinevatest liiklusõpikutest. Ränduri silmis oli ohutuks liiklemiseks kõik omandatud ning ta oli veendunud, et suudab liigelda kahju tekitamata ning teisi liiklejaid ohtu seadmata.
Rändur oli autoga „suures liikluses“ sujuvalt läbinud juba pool maad pealinna poole, kuniks ühtäkki andsid auto taga sini-puna vilkur peatumismärguannet…

Looduskeskses paigas, Eestimaa sügavaimas metsas, hubases palkmajas, elas kord igavesti üks 17 aastane noormees oma ema ja isaga. Tema reaalsus oli lihtsamaist lihtsam – see oli rajatud objektiivsusele, kaastundele ning tõendite kogumisele. Kaastundest ajendatult tegi ta kirglikult erinevaid kirjatöid ja hoidis perega ühte. Tunnetas Loodust ja samas otsis tõendeid tunnetuse tõepärasuse kinnitamiseks. Siis ta muudkui eksperimenteeris erinevate looduse detailidega, kasvatas tunnetuse põhjal nii üht kui teist taime ja samas sai sedasi kinnitust enda tunnetusele selles osas, kuidas reaalsus toimib.

Erinevate raamatutega hoidis ta end kursis teiste inimeste mõttemaailmaga ja üldise ühiskonna elukorraldusega. Raamatuid ta soetas enesele metsaäärsest külast erinevate külaelanike käest.

Ühel päeval leidsid noormehe vanemad, et peagi täiskasvanuks sirguval mehel on aeg omada õpikogemused suurlinna vahel, et õppida tundma teiste inimeste reaalsustahke.
„Kuidas ma end teistele esitlen?“, tundis perepoeg huvi.
„Esitle end täpselt nõnda, kes sa sel hetkel oled,“ teadis pereisa vastata.

„Kuna ma lähen rändama, siis faktipõhiselt rändamise hetkel olengi rändur, sest selle mõiste üldtuntud kirjeldus on kooskõlas mu tegevusega vähemalt sel perioodil. Nii siis peaksid inimesed mõistma, kes olen. Lihtne!“, leidis rändur kiire vastuse.

„Justnimelt! Meie reaalsus ongi objektiivne ja loomulik, mis muudab juba suhtlemise inimestega lihtsaks ja selgesti arusaadavaks. Faktipõhisus on see, millest lähtume oma kõnes ja tegevuses ja see välistab kõiksugused kujutelmade põhised moonutused,“ vastas pereema täiendava selgitusega ja lisas: „olgugi, et sina juba oled loetu põhjal aru saanud, et paljud inimesed opereerivad kujutelmade põhises reaalsuses, jääd sina ikkagi faktipõhiseks, sest objektiivne faktipõhine reaalsus on alati suurema tähtsusega mõju poolest, kui inimeste endi isiklikud ettekujutused reaalsusest, sest üks on tegelikkus loodusseaduste mõttes ja teine üksnes isiklik usk.“

Ränduri retk Tallinna suunas

Olles jõudnud selgusele mõningates asjades, otsustas rändur hakata liikuma Eestimaa keskmest pealinna suunas. Kuna rändur soovis oma rajal kulgeda võimalikult märkamatult, otsustas ta „sulanduda sekka“. Esmalt vahetas ta metsaäärses külas oma informaatori juures ära looduslähedased riided „tsiviliseeritumate riiete“ vastu.

Mõned metsaannid vahetas ta makseinstrumendi vastu, milleks oli sularaha. Kuna eesmärgiks oli omandada õpikogemused nimelt suurlinna vahel, leidis rändur viisi, kuidas sinna kõige kiiremini jõuda. Selle jaoks laenas ta informaatorilt autot. Külateedel praktiseerides omandas rändur sõiduoskused juba varem. Teadmised liikluskorraldusest omandas ta erinevatest liiklusõpikutest. Ränduri silmis oli ohutuks liiklemiseks kõik omandatud ning ta oli veendunud, et suudab liigelda kahju tekitamata ning teisi liiklejaid ohtu seadmata.

Rändur oli autoga „suures liikluses“ sujuvalt läbinud juba pool maad pealinna poole, kuniks ühtäkki andsid auto taga sini-puna vilkur peatumismärguannet. Muretu meelega rändur peatas auto teeservas. Tema mõtetes tärkas kerge uudishimu…

Kokkupuude politseiga

Helkurvesti kandev politsei liikus ränduri auto akna juurde ning andis käeviipega mõista, et ta autoukse akna alla laseks, mispeale rändur seda ka tegi. Enne, kui politsei jõudis sõnagi lausuda, alustas rändur oma küsimusega.

Rändur: Kas sina oled avalik teenistuja?

Politsei: ….Ma… olen jah.

Rändur: Selge. Kuna mul on soov minna pealinna poole, ja pole kõrvalistest tegevustest eriti huvitatud, siis lisan etteruttavalt ära, et ma pole paraku huvitatud ka sinu poolt pakutavast teenusest.

Teenistuja: Eeh… oodake siin palun…

 

Kergelt segadusse sattunud teenistuja liikus oma ametiauto suunas ning helistas nõu saamiseks kellelegi temast „targemale“. Oma ülemusele siis nimelt. Saanud käsu jätkata edasi politseirollis, naasis end eelnevalt teenistujana tunnistanud teenistuja ränduri auto juurde tagasi.

 

Teenistuja: Teie sõidukil puudub numbrimärk ja teil pole turvavöö kinnitatud…

Rändur: Ma ju mainisin, et ma pole huvitatud sinu poolt pakutavast teenusest. Kas mu sõnad on sulle arusaadavad?

Teenistuja: Palun näidake ette enda juhiload.

Rändur: Kas mu sõnad jäid kuidagi arusaamatuks?

Teenistuja: Kas teil on juhiload olemas?

Rändur: Ma näen, et siin on tekkinud tõsised kommunikatsiooni probleemid, kuigi minu sõnad olid esitatud täiesti lihtsalt ja arusaadaval kujul. Kas mu sõnad jäid sulle arusaamatuks, teenistuja?

Teenistuja: Palun eemaldage võti süütelukust ja väljuge sõidukist.

Rändur: No on vast lugu! Mis siis saab, kui ma ei eemalda ega välju „sõidukist“?

Teenistuja: Siis pean kasutama vahetut sundi.

Rändur: Ahnii, et sellest küsimusest said aru kuid mu eelnevatest küsimustest mitte?

Teenistuja: Väljuge sõidukist palun.

Rändur: Arusaamatu sõnum. Ma olen autos, mitte sõidukis.

Teenistuja: Selle üle me ei hakka vaidlema, tulge palun sõidukist välja.

Rändur: Et siis… sa „saad aru“ nendest sõnadest, mida eelistad kuulda, mitte nendest, mida kuulda ei soovi? Väga huvitav juhtum! Harukordne, ütleks isegi.

Teenistuja: Kordan, palun väljuge sõidukist ja eemaldage võti süütelukust.

 

Endiselt muretut meelt säilitav ja olukorra koomilisuse üle muigav rändur väljus siiski autost ning istus teenistuja rollist väljunud teenistuja autosse, ja seda kõike rahu ning selguse huvides. Kuna ränduril oli olemas ka fiktiivse isiku mõiste, mille ta vanemad lõid üksnes selleks, et ta saaks seda fiktiivset vormi kasutada kui tööriista, millega ühiskonnas toimetada, tegi teenistuja kindlaks tema „isiku“. Sellega ühes jõudis teenistuja tõdemuseni, et ränduril puuduvad juhiload ja hakkas talle väärteo protokolli koostama. Protokolli koostamise ajal muutus teenistuja veidi sõbralikumaks ja proovis „sõbrasuhte silumise nimel“ küsida rändurilt kõrvalisi küsimusi lihtsamas kõnekeeles.

 

Teenistuja: Kus sa siis lihtsalt sedasi roolitaha istud lubadeta ja linna poole vurad?

Rändur: Kuidas lubadeta? Ma ikka ise lubasin endal „roolitaha istuda“, ja sellega ongi minu luba olemas. Ikka ise olen see, kes endale midagi lubab ja mitte.

Teenistuja: Ei, meil siin Eesti Vabariigi teedel kehtivad ikka omad reeglid ja neid peavad kõik järgima.

Rändur: Esiteks, ma ei sõida Eesti Vabariigi teedel ega saagi seda teha, kuna Eesti Vabariik on fiktiivne mõiste, samavõrd fiktiivne, nagu mõni tavaline firma, olgu selleks siis OÜ, AS, MTÜ või mis iganes muu. Mina reisin Eestimaa teedel ikka. Paranda mind, kui ma eksin.

Teenistuja: ….

Rändur: Võtan su vaikimist kui minu öelduga nõustumist. Tead ise seda vaikimise reeglit vägagi hästi, sest see käib su politseirolli tööga kaasas. Samas ma pole päris kindel, kas ikka tead, sest teenistuja rolli sa ei paista mõistvat… Või teed näo, et ei mõista?

Teenistuja: ….

Rändur: Niiet ikka vaikid… Selge. Ma tulen siis tagasi lihtsama küsimuse juurde, kuigi senini on kõik mu küsimused marulihtsad olnud. Ütlesid, et kehtivad reeglid mida peavad kõik järgima. Misasi kinnitab täpsemalt seda, et need reeglid kõigile kehtivad?

Teenistuja: Liiklusseadus.

Rändur: Aga mis kinnitab, et liiklusseadus kõigile kehtib?

Teenistuja: Põhiseadus.

Rändur: Aga mis kinnitab, et põhiseadus kõigile kehtib?

Teenistuja: Eesti Vabariigi põhiseaduse § 3 lg 1 ls 1 sätestab, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.  Seadused on oma olemuselt õigustloovad aktid. Õigustloovad aktid on sellised riigi või kohaliku omavalitsuse kehtestatud aktid, mis sisaldavad õigusnorme – määratlemata isikute ringile suunatud üldkohustuslikke käitumiseeskirju. Seadus on seaduse vormis kas riigikogu poolt riigikogu kodukorraga või rahvahääletusel seadusega kindlaks määratud korras vastu võetud õigusakt, millel on kõrgeim õigusjõud. Eeltoodu tähendab, et Eesti Vabariigis on Eesti Vabariigi seaduste täitmine kõigile kohustuslik.

Rändur: See juriidiline kokteil kõlab marutargalt, kuid siiski, ei saa seda käsitleda tõendina, et põhiseadus kõigile kehtib. Samavõrd hästi võin luua enda seadused ning öelda, et need kõigile kehtivad. Kui keegi kahtleb, osutan enda loodud seaduste kolmandale punktile, mis ütleb, et need kõigile kehtivad.
Küsimus on selles, mis faktipõhiselt tõendab, et põhiseadus tervikuna kõigile kehtib? Sellest eraldi mõni punkt välja tuua kui „tõendina“ on kui mitte rumalus, siis jaburus kindlasti. Liiatigi, pole ma ise kedagi kusagile hääletanud ega kuskil varasemalt mingit nõusolekut andnud ei ühegi seaduspunkti ees ega pole ka loovutanud oma väge mõnele poliitikule, kellest lõviosa on kõik petturid, olgu nad näiliselt nii lootustandvad kui tahes.

Teenistuja: Ma ei pea vastama su küsimustele.

Rändur: Muidugi pead. Sa oled teenistuja ja mina olen see, kes võib esitada küsimusi. Või ma eksin?

Teenistuja: ….

Ränduri küsimustele vaikivaid nõusolekuid andes kirjutas teenistuja protokollile oma märkmed ära ning soovis, et rändur sellele allkirja lisaks.

Rändur: Ma näen, et sa oled juba ise ka ära taibanud, et ma ei kirjuta sinna allkirja ning ei võta vastu ka koopiat sellest. Ma tean vägagi hästi, et tegu üksnes veksliga, mida saad teie endi reeglite järgi rakendada minu suunas ainult siis, kui panen sellele allkirja või kui ma võtan vastu allkirjaga või allkirjata koopia. Seega, ma jätan need kõik sinu autosse ja võid soovikorral ise neile allkirja anda, mis ühtlasi tähendaks ka seda, et teed iseendale trahvi.
Kas ma olen vaba, et minna?

Teenistuja: ….

Rändur: Selge, võtan seda kui nõusolekut taaskord.

Rändur väljus „politsei“ märgisega autost ning morniks muutunud teenistuja ei kavatsenudki teda takistada. Numbrimärkideta auto suhtes ei jõudnudki nad „politsei“ autos omavahelisele kokkuleppele selles osas, mis autost edasi saab. Õigupoolest ei tulnud see ränduri teravate küsimuste all teemakski. Otsejoones jalutas rändur muretult enda laenatud autosse tagasi, käivitas selle, ning võttis suuna tagasi kodutee suunas.

Teenistuja, kes endiselt istus enda seisvas „politsei“ autos, ei teinud sellest enam välja. Tal oli nüüd mõtteainet küll ja rohkemgi, millega tegeleda, selle asemel, et hoida kinni ühte inimest, kes polnud kellelegi kahjugi tekitanud.

Tagasi Kodus

Rändur leidis, et targem on siiski kodus sündmusest õppida järelduste tegemiste kaudu, et ennetada edaspidi analoogseid juhtumeid. Seetõttu pidas ta veidi nõu oma pereliikmetega.

Rändur: Omandasin suure koguse õpikogemusi juba poolel teel…

Ema: Me pole üllatunud.

Rändur: Ma sain küll aru, et paljude inimeste vaidlused toetuvad üksnes kujutlustele, kus siis iga osapool võtab enda isiklikku kujutlust mingist asjast tõepähe aga vot seda ma ei teadnud, et isegi teenistuja rolli ning politsei rolli valinud inimene samamoodi opereerib üksnes kujutluspõhises eelduste maailmas! Ta nimelt eeldas, et mulle igasugused seaduspunktid kehtivad ja eeldas ka seda, et tal on õigus mind üldse kinni hoida sealjuures omamata selliseid faktipõhiseid tõendeid, mis tõestaksid ära, et tal kasvõi mingisugunegi otsustusõigus minu keha üle on!
Ja veelgi enam: inimene, kes kannab eneses teenistuja rolli ja politsei rolli,  ei paista isegi aru saavat nende rollide erinevusest ja tähendusest! Ta isegi kinnitas mulle, et on teenistuja, kuid käitus minuga nagu politsei, kes arvab, et tal on mu keha üle mõjuala! See on samaväärne, kui kokandusega tegeleb end kokaks nimetav autoremondilukksepp, kes pole kunagi kokandusega tegelenud.

Isa: Ja mis sa sellest loost õppisid?

Rändur: Õppisin seda, et järgmine kord lähen bussiga.

Jätkub…

 

AVALDA TOETUST