You are currently viewing Sisemine reaalsushüpe

Sisemine reaalsushüpe

Imeline tõdemus: inimene saab ISE enne reageerimist valida, kuidas sündmusele reageerida ja kas üldse reageerida.

 

Kõik, mis maailmas toimub, see toimub. Küsimus on pigem selles, mis toimub suhtumises toimuvasse. Kõik see, kuidas inimene kogeb sisemuses välist sündmust, mis füüsilisel kujul otseselt ei puuduta teda, sõltub suuresti sellest, kuidas inimene suhtub sündmusesse.

Inimest üldiselt on kasvatatud sellises võtmes, et igasugune sündmus, mis toimub või saab toimuma, sellele justkui peaks alati reageerima kas negatiivselt või positiivselt, andma hinnangu – nimetama selle “heaks” või “halvaks”. Kui see samm tehtud, siis tahes tahtmatult kogeb inimese keha rakutasandil kõike seda, kuidas sündmusele reageeriti.

Kaasaja maailmas on aga tekkinud inimesele hämmastav võimalus: jääda täiesti erapooletuks vaatlejaks mistahes välise sündmuse suhtes! Sellisel kujul toimetavad rakud rahulikult oma vajalikke protsesse kehas edasi, mitte ei hakka negatiivsuse või positiivsuse laineharjal liugu laskma.

Teisalt on inimesel veel võimalus rahulikult mistahes sündmuse eel valida, kuidas reageerida. Kas reageerida positiivselt, negatiivselt või jääda vaatlejaks…. Kui ma reageerin sündmusele negatiivselt aga sündmus ise sellest ei muutu, siis mis läheb paremaks? Kas üldse läheb paremaks midagi sellisel kujul? Ei? No siis pole vaja reageeridagi. Ülilihtne.

Või hoopis sedasi: see sündmus on küll “paha ja kole”, aga millised on selle kasulikud küljed? Ei eksisteeri ju halba ilma heata. Mis on selle head küljed? Kui ma veel neid häid külgi ei näe, ei tähenda, et neid ei tuleks selle sündmuse tagajärgedes…

Imeline tõdemus: inimene saab ISE enne reageerimist valida, kuidas sündmusele reageerida ja kas üldse reageerida.