You are currently viewing Tahtest ja kogemusest

Tahtest ja kogemusest

Saad kogeda mida iganes tahad, peaasi, et mõni jooksev programm eneses ei takista selle kogemist, mida tahad kogeda.

Arvuti on tehtud inimese järgi ja tarkvara sellel toimib samal põhimõttel, nagu inimese mõistus.
Nii nagu on võimalik arvutit programmeerida tegema või takistama teatud asju, samaväärselt on programmeeritav ka inimese enda mõistus.

Programm nimega “eelarvamused” ja kõik muu “kokteil” hakkab kujunema peale seda, kui on siia maailma juba sisenetud ja kuidas miski täpsemalt, sõltub inimese enda vastuvõtlikkuse tasemest. Veidi brutaalne näide küll, kuid märkimisväärne on see, et inimene sünnib unistusteta ja sureb unistustega (üldiselt).

Põhiprogramm, mis võib takistada paljusid asju, on inimese isiklik nägemus sellest, kuidas ta “tahab olla”.
Materiaalse küllusele lööb kiilu vahele vajaduspõhisuse programm (“tahan elada vajaduspõhiselt”). Tõsi, vajaduspõhisus tundub kõige loomulikum viis elamiseks, kõige looduslähedasem, kuid tegu siiski programmiga, mis takistab materiaalse külluse kogemist jne. Et kui ma tahan kogeda materiaalset küllust ja samas minus jookseb vajaduspõhisuse programm, siis programm ise takistab vastava tahte täitumist. Siinkohal ei ole käsitluse all see, milline programm neist parem on, vaid soovi ja programmi omavaheline vastuolu on hetkel see, mis loeb.
Asi on üsna peenekoeline, kuid tasapisi on kõik võimalik lahti harutada ning vaadata maise keha mõistuse programme hinge seisukohast, erapooletu vaatlejana.

Mitte et vajaduspõhisuse programm “halb” oleks, sest see tagab inimesele kõik, mida ta loomupäraselt vajab ja seda alati neil hetkedel, mil loomulik vajadus tekib (eristada siinkohal kujutelmadel põhinevat soovi vajadusest).

Teadvustamata usk kui üks võimsamaid programme mõistuses

See, mida inimene teab, et ta “teab” (usk kui kindel veendumus teadmise tõepärasuses), on inimesel endal märksa lihtsam vajadusel tühistada või muuta kui usku, mida ta enesele ei teadvusta.

Näide: minu teadvustamata usk kuni 26 aastaseks saamiseni oli usk selle ees, et mu enda emotsionaalsed reageeringud erinevate olukordade suhtes olid loomulikud ja sellest ka “õiged”. Õigupoolest ma isegi ei kahelnud nendes. Selline on teadvustamata usu tulemus. Hiljem hakkasin emotsioone erapooletult kõrvalt vaatama ja siis märkasin, et tegu on “õpitud käitumisega, õpitud reageeringutega” mida jooksutas teadvustamata usu programm “kõik mida olen õppinud on õige”. Seda märgates ja tunnistades avasin eneses võimaluse ka muutusteks, iseenda muutuseteks emotsioonide võtmes.

On suur vahe, kas olla kasvatuse tulemus või pidevas muutuses olles igapäevaselt kasvada ise. Enda kehastuse suunas võin öelda, et olin “erinevate programmide autopiloodil” toimiv välise kasvatuse tulemus, ja alles 26 aastaselt hakkasin ise ennast teadlikult kasvatama. Enne kogesin negatiivseid emotsioone ja erinevaid madalseise kuid samas tahtsin end hästi tunda. Hästi tundmise tahte täitumist takistas “kõik mida olen õppinud on õige” usuprogramm emotsionaalsete reageeringute mõttes.

Seega, olen kõndiv tõestus sellest, et inimene on võimeline muutuma olenemata vanusest.

 

AVALDA TOETUST