You are currently viewing “TRIGERDAMINE” – mis see on?

“TRIGERDAMINE” – mis see on?

Vaimses kontekstis tähendab see olukorda, kus inimene ütleb seda selle teadlikkusega, et keegi teine suutis tema sisemuses käivitada miskisugused olemasolevad valukohad. Seejärel minnakse aga emotsionaalselt oma valukohaga kaasa, elatakse välja, ja asi sellega piirdubki. Teinekord emotsionaalselt oma ligimest rünnates jne…. Sealjuures jääb valukoht sisemuses olles uut situatsiooni ootama…

 

Tänapäeval kasutatakse tihti sellist ingliskeelset väljendit nagu “trigerdama”. Üldiselt seda olukorras, kus keegi ütleb midagi ja teine reageerib sellele emotsionaalse tasakaalutusega, millest viimase kohta ütleb “ta trigerdas mind”.

Tihti inimene teadvustab enesele sellises olukorras üksnes seda, justkui teine oleks toime pannud miskisuguse rünnaku. Nagu teine oleks vajutanud emotsiooninuppu, kus siis sisemuses tekkinud emotsiooni põhjustaja on väline „nupu vajutaja“. Kusjuures, seda süüdistust õigustab tagatipuks inimese enda emotsioon.
Proovi emotsioonis olevalt inimeselt küsida, palju on kaks pluss kaks, ja näed, kuivõrd „teadlik“ on emotsioon…

Vaimses kontekstis tähendab see olukorda, kus inimene ütleb seda selle teadlikkusega, et keegi teine suutis tema sisemuses käivitada miskisugused olemasolevad valukohad. Seejärel minnakse aga emotsionaalselt oma valukohaga kaasa, elatakse välja, ja asi sellega piirdubki. Teinekord emotsionaalselt oma ligimest rünnates jne…. Sealjuures jääb valukoht sisemuses olles uut situatsiooni ootama…

Arukuse kontekstis inimene aga teadvustab endale, et keegi teine suutis temas käivitada olemasolevad valukohad ja ta tegeleb nende valukohtade parandamisega, mitte ei hakka teist enda valu arvelt ründama.

Miks aga üldiselt piirdub asi emotsionaalse plärtsatusega, selle asemel, et tegeleda enese valukohaga? Siin tuleb mängu alateadvuse programmeeritud osa.

Alateadlik usk mis ei lase täielikult märgata

Piisab, kui inimene on kasvõi paar korda lapsepõlves näinud mõne filmi stseeni, kus inimene ütleb teist inimest relvaga sihtides näiteks  „i will pull the trigger“, (“vajutan päästikule”) ja seepeale lasebki kuuli teele. Teine inimene saab silmnähtavalt viga „väliselt sissepoole“. Kuul tuleb nimelt väljapoolt ja siseneb inimese kehasse. Pealtnäha 100% väline mõjutus. Inimesest endast ju ei tekkinud kuul…

Ja nõnda sellist stseeni lapsena nähes võtab keha alateadlik mõistus omaks tõe, et „trigger“ tähendab nimelt välist mõjutust. Välist rünnakut, mis ei ole seotud inimese sisemaailmas toimuvaga…

Ja kui inimene kannabki sellist alateadvuse mõjutust eneses, siis ta võib kuitahes palju teadvustada, et tema ise ongi reageeringute autor, siis endiselt kehamõistus süüdistab ikkagi „välist keskkonda“ omaenda reageeringutes.

Nõnda ongi tekkinud kaks iseendaga vastuolus olevat situatsiooni: ühelt küljelt vaimne inimene teadvustab, et väline „trigger“ on miski, mis toob talle endale esile tema enda valukohad, kuid teisalt reageerib siiski nõnda, justkui väline oleks ikkagi süüdi.

“Trigerdajad” kui vaimsed õpetajad

Kui ma jätkuvalt süüdistan välist keskkonda enda reageeringute eest, siis varem või hiljem võib mu keha mentaalne pool emotsionaalse koorma all kokku vajuda nagu habras katus, kuhu on kogunenud tonnide viisi lund.

Juhul, kui keegi peaks suutma oma sõnadega käivitada minu sisemise trauma, siis tema sõnad olid tema enda teadmata (vahel ka teadlikult, kuid see pole oluline) mõeldud mulle selleks, et tuua minus esile minu valukohti mulle endale, et saaksin nendega tegeleda ja kasvada edasi.

On igati eluterve, et ma teadvustan, kui kellegi välised sõnad tekitavad minus erinevaid emotsioone, siis on need minu enda reageeringud, valulike emotsioonide puhul minu enda valukohad, millega peaksin tegelema, et maksimaalselt vähendada erinevaid piiranguid eneses. Millest viimased muidu võivad takistada elu nautimist täiel rinnal.

 

AVALDA TOETUST