You are currently viewing Uskumisest ja mitteuskumisest

Uskumisest ja mitteuskumisest

Üldiselt inimene näebki ainult kirjeldust maailmast. Igale nähtusele omistatakse selline tähendus, mida kunagi sellest kuuldud ollakse. Kuhu iganes fookus ka ei läheks, otsejoones omistatakse sellele tähendus ja üldjuhul see tähendus lähtub sellest, mida on sellest kunagi räägitud.

Ega suurt erinevust ei olegi selles, kas olla religiooni usklik või meedia usklik, poliitika usklik või panganduse usklik, meditsiini usklik või hariduse usklik… Ka ateistlik mitteuskumine on uskumine- usutakse lihtsalt mitteusutava vastandit.

Igasugune pimeusk võib visata teatud sorti “konksu” inimese tajude külge. On aegu, mil see “konks” tõmbab inimest just talle sobiva suunas, kuid teinekord jällegi võib see tõmmata inimese sootuks sinna paika, mis on koormav ja millest on hiljem raske välja rabeleda.

Erinevad uskumused aga moodustuvad lõpuks kirjelduse maailmast inimese tajudesse. Kusjuures üldiselt inimene näebki ainult kirjeldust maailmast. Igale nähtusele omistatakse selline tähendus, mida kunagi sellest kuuldud ollakse. Kuhu iganes fookus ka ei läheks, otsejoones omistatakse sellele tähendus ja üldjuhul see tähendus lähtub sellest, mida on sellest kunagi räägitud. A laa värv roheline on roheline, sest nõnda on öeldud. Sein on sein, sest nii on öeldud. Gravitatsioon on täpselt see, mis sellest räägitud on jne…

Üldjuhul nähakse reaalsusena ainult seda, mida on sellest räägitud alates lapsepõlvest. Mõelda vaid, kui see kõik räägitu oleks suuremal või vähemal määral vale… Ja oh seda lugu, kui inimese isiklikud uskumused dikteerivad ka tema reaalsuse.

Leiaks nüüd selle kuldse kesktee ja vaatleks kõike erapooletust vaatepunktist lähtuvalt-, avatud mõistusega seisukohti võtmata. Proovigem maailma vaadata nõnda, et ei omistaks automaatselt tähendust erinevatele nähtustele või tundmustele. Kõik justkui muutub millekski muuks…

 

AVALDA TOETUST