You are currently viewing Vägivallatus kui tugevus?

Vägivallatus kui tugevus?

Igasugune vägivald välise suunas pole üldiselt muud, kui vägivald iseenda ja teiste vastu, mille keskmes inimene käivitab eneses mõne haavunud koha, mis hakkab dikteerima tema edasist suunda vägivallatsemise protsessi keskmes.

Peretüli. Mees ja naine omavahel sõnasõjas. Röökimine kostub naabritenigi… Uksed pauguvad. Vaikus.

Mees seadis sammud poe suunas. Eks ikka pudeli järgi, pingeid maandama. Saab mõtted ehk mujale suunata, või lihtsalt tuimestada end alkoholi mustkunstiga.

Naine kodus turris. Meelepaha suunatud korterist äsja lahkunud mehe suunas. Mõteteski veel sõnarahe järele saatmas…

On see siis esimene kord? Ei. Pigem ikka juba sajaringis analoogne olukord. Võtjaks siis jääb see, kelle ees teine tunnistab süüd. Mees tuleb koju, ja tunnistabki… naine rahul ja taaskord mainib, et tal olevat õigus ja teinekord tasuvat kuulata rohkem… Samas, oli mõned päevad tagasi olukord, kus naine tunnistas end süüdi ja seeläbi muutus mees rahulikumaks… Kõik on nagu iganädalane kaikavedu, kus mõlemad osapooled ajavad taga enese õigsust… milleks? Et tunda end võimekana? Et valitseda perekonda? Et kogeda end kui ühe suure „tõesõdalasena“?

Vaatlus enesesse

Aga on siis hetkeks kasvõi ükski osapool eneselt küsinud: Miks ma sedasi reageerin? Miks ma reageerin sedasi, et tunnen end kehvasti ja tulistan seda sama kehvasust ka oma partneri suunas? Miks?

Ei, üldiselt seda ei mõelda. On õpetatud, et oluline alati suunata pilk välisele. Leida põhjus alati välisest, mitte enesest…. Kuigi, juba elementaarne loogika vihjab sellele, et inimene reageerib igale olukorrale täpselt sedasi, mis on tema sisemuses olemas. Läbi välise stiimuli inimene üksnes käivitab endas midagi, mis on temas juba olemas olnud. Välisele sündmusele reageerides inimene lihtsalt taaskogeb läbi seda, mis temas endas eksisteeris juba enne reageeringut.  Siinkohal saab kõige tõhusamalt inimene iseennast tundma õppida läbi omaenda reageeringute. Reageering välisele on teeviidaks teadvustamata või teadvustatud omadusele eneses.

Näiteks, kui mehes on emaarmastuse puudus, siis naise kriitikat või tajutavat „armastuse vähesust“ kogedes käivitab mehes puudus, too samune puudus, mille täitmist ta ootas enda emalt. Ja siis vastavalt sellele reageerib kas siis ärritunult, solvunult või mingil muul destruktiivsel kujul… selle asemel, et olla enesele ise ema eest. Tõsi, mida rohkem suudab inimene olla endale ise nii ema kui ka isa eest, seda terviklikum ta on…

Kui ma reageerin valulikult, ründavalt, nõnda et kõik mu keharakud end turri ajavad, siis tegelikult ründan sellega esmajärjekorras iseennast.

Igasugune vägivald välise suunas pole üldiselt muud, kui vägivald iseenda ja teiste vastu, mille keskmes inimene käivitab eneses mõne haavunud koha, mis hakkab dikteerima tema edasist suunda vägivallatsemise protsessi keskmes. Seda juhul, kui inimene ei vaata enesesse, kui inimene ei otsi tegelikku põhjust enesest…

Mida terviklikum aga on inimene, seda tugevam on ta iseendale vaimses mõttes, seda vähem esineb selles vägivalda iseenda ja teiste suhtes.

Sellest kõigest ka järgmine küsimus: kas oled piisavalt tugev, et olla vägivallatu?

 

AVALDA TOETUST